Jumalateenistused – Tallinna Toompea Kaarli Kogudus

Eestikeelne mõiste \”jumalateenistus\” on otsene tõlkevaste saksa sõnale \”Gottesdienst\”. Täpselt sama mõiste on olemas ka näiteks rootsi keeles: \”gudstjänst\”.

Enam-vähem valdav selgitus selle sõna sisulise tähenduse kohta on, et jumalateenistusel toimub kahekordne, n-ö vastastikune teenimine: Jumal \”teenib\” meid seeläbi, et kingib meile Sõna ja sakramentide läbi oma armu, meie \”teenime\” Jumalat aga sellega, et toome Talle tänu, kiitust ja au ning tunnistame Tema suurtest tegudest.

Siiski näib võimalik ka hoopis teine selgitus, nimelt et selle sõna päris aluseks on hoopis ladinakeelne mõiste \”ministerium Dei», mis viitab esmalt vaimulikuametile ning seejärel ja sellest tulenevalt vaimuliku (piiskopi, preestri või diakoni) teostatud toimingutele, olgu selleks Jumala Sõna kuulutamine, sakramentide toimetamine ja jagamine või muud vaimulikud talitused.

Iseenesest ei ole muidugi mingit põhjust neid erinevaid selgitusi teineteisele vastandada. Pigem avavad nad jumalateenistuse sisulise tähenduse üheskoos veelgi paremini kui eraldi.

Siia võib lisada veel ühe ladinakeelse väljendi: \”Divinum Officium\”, ning selle kreeka keelest tuleneva sugulasmõiste, milleks on \”leitourgia\”.

Kreeka sõna \”leitourgia\” (liturgia) tähendab üldiseks kasuks tehtavat ühist avalikku tööd – meie traditsioonis nimetatakse sellist tegevust \”talguteks\” –, ning ladinakeelne \”Divinum Officium\” väljendab tegelikult sedasama ühe olulise täpsustusega: tegemist on \”jumaliku\” tööga, võiksime öelda ka \”jumalike talgutega\”.

Et kõigest eelöeldust lähtuvalt mõista võimalikult hästi jumalateenistuse olemust, tasub meenutada pühakirjasalmi, millega idakirikutes (ehk õigeusu kirikutes) juhatatakse sisse liturgia teine osa, Usuõppijate (katekuumenite) liturgia: \”Aeg on Issandal tegutseda!\” (Ps 119:126)

Seega on jumalateenistus eeskätt Jumala töö. Võime öelda, et see on inkarnatsiooni, Jumala Poja lihakssaamise, jätkumine: Jumal ise tuleb meie juurde oma pühas Sõnas ja pühimas altarisakramendis. Tema tegutseb, oma armuvahendite ning Tema poolt kutsutud, seatud ja läkitatud sulaste suu ja käte läbi.

Seejuures on samaäärselt oluline osa ka kogudusel ehk kirikurahval, kuna kogudus on, Pühakirja sõnu kasutades, Kristuse Ihu, nii et kirikurahva kogunemine jumalateenistuseks kujutab endast samamoodi Sõna lihakssaamist, Kristuse inkarnatsiooni jätkumist.

Jumalateenistus on aeg ja koht, kus saab avalikuks Jumalariik siin maailmas – Kristuses, kelle Ihu on kogudus ning kes jätkab oma lunastustööd evangeeliumi kuulutamise ja oma õndsakstegevate armuvahendite kaudu. Ning oma Ihu liikmete kaudu, kellele Ta on andnud käsu minna kõike maailma ja kuulutada evangeeliumi kogu loodule (Mk 16:15).

Siinkohal on väga sobiv ka lääne traditsioonis jumalateenistuse kohta kasutatud sõna \”missa\” (saksa keeles \”Messe\”): see tuleneb sõnast \”mitto\”, mis tähendab \”mingi ülesandega lähetama\” ning mis on meile tuttav ka sõna \”missioon\” kaudu. Niisiis viitab \”missa\” – nagu tegelikult ka \”jumalateenistus\” ja \”liturgia\” – eeskätt Jumala tööle, Kristuse missioonile lunastada kogu maailm, ja sellest tulenevalt ka Jumala rahva, Kristuse koguduse, ülesandele olla oma Issanda ja Õnnistegija missiooni jätkajaks kuni aegade lõpuni.

Kõige olulisem on alati meeles pidada, et jumalateenistus (või missa või liturgia) ei ole mitte ainult Jumala suurtest tegudest kõnelemine (rääkimata sellest, et tegemist oleks vaid inimliku klubilaadse kooskäimisena, nagu jumalateenistust eriti tänapäeval kiputakse vahel samuti mõistma), vaid jumalateenistus on otsene osasaamine Jumala armutööst Tema Sõna ja sakramendite kaudu.

/Tekst Enn Auksmann/