Alanud hingedekuu paneb meid mõtlema lõpu ja lõplikkuse, elu ja maailmalõpu ning Jeesuse Kristuse taastulemisele. Kahtlemata on neid, kes peavad kõige lakkamist süngeks ja kurvaks teemaks. Elu või maailma lõppemist peljatakse, sellest kardetakse rääkida. Milleks toonitada või meelde tuletada kaduvust, seda, et igal asjal on algus ja ots, et inimese elulgi on oma päikesetõus ja viimaks loojang… Aeg-ajalt, viimastel aegadel küllap sagedamini, on sunnitud meid elu haprusele ehk varasemast rohkem mõtlema. 

Jeesus ütleb: „Valvake ja palvetage, et olev ja ka tulev ei oleks teile ootamatu.“ Jeesuse sõnad on öeldud julgustuseks. Teisisõnu, meile antakse aega oma elu korda seada; ning et Jeesus, kes aegade lõpul aus ja hiilguses valitsejana tuleb, tuleb ka täna ja on juba nüüd meie juures, meie keskel. 

Aegu, mil Issand meiega kohtub, on rohkem kui oskame aimata. Pahatihti oleme ise selles osas pimedad ja uskmatud, me ei oska või taha Teda oma argipäevas märgata. Seda kinnistab paraku valdavaks normiks ja valitsevaks hoiakuks kujunenud enesekesksus – mõeldakse ja tegutsetakse selle järgi, mis mulle on kasulik.

Selline hoiak – et aega on küll; küll ma ise; ega Jumal siis seda pahaks ei pane; Ta annab ju ikka andeks – ei vii meid Talle lähemale. Sellistel puhkudel oleme kaotanud oma tegevuse üle valvsuse, muutnud loiuks ja lohakaks, mitte ainult igavikule, vaid ka tänasele mõeldes. Elu mugavuses ja selle kiiruses ei näe me vajadust või põhjust oma elu muuta ja parandada, otsida ja paluda Jumala abi ja ligiolu, sest kõik muu näib meie jaoks pakilisem. Oma väikese maailma valitsejatena rassitakse ja rabeletakse paljuga, mis igaviku mõistes ei oma väärtust.

Mõelgem korraks, kasvõi hetkeks – kui sageli pean valvet oma mõtete, sõnade ja tegude üle; on need puhtad, laitmatud, kained? Millal viimati palvetasin siiralt ja avatult; kas mäletan, mida ütles Issand viimati mulle oma sõnas kui seda lugesin/kuulsin? Millal panin tähele, kuidas Issanda käsi mind juhtis ja hoidis eemal mõnest rumalast eksimusest või ohust; kui tihti käin armulaual, et ühendust Jeesusega uuendada ja kinnitada; on minu süda Issanda nägemiseks üldse ärkvel?

Issandaga kohtumine ei ole miski, mis sünnib niisama, justkui möödaminnes. Meil tuleb selleks valmistuda ja see on meiepoolne igapäevane järjepidev töö. Teadmatus tuleva, sealhulgas elu otsa saabumise osas ei ole halb, sest see sunnib meid ennast rohkem kokku võtma. Ettepoole vaatamine tähendab ühelt poolt elamist nii tänases, ja teisalt oma silme ees igavese elu anni hoidmist. See tähendab õunapuu istutamist, ilma et peaksime muret tundma, kes nopib selle viljad. See tähendab oma hinge eest igati hoolitsemist, et elaksime ristimise ja pattude andeksandmise armus, Jumala õnnistuse ja hoidmise all. Seeläbi usaldame end iga päev, nii elus kui ka surmas ajastute Issanda hoolde.

Jumal ei taha meie hingele panna viimsepäeva- või surmakartust, et suurendada veelgi meie ränka ja tihti mõttetut elukoormat. Vastupidi, Ta tahab anda meile usku ja lootust, et kogu meie maine elu, viimaselt iga meie elupäev on ootuse- ja ettevalmistus aeg Issandaga kohtumiseks siin ajas ja kord igavikus. 

Aega on vähe. Meie jaoks on seda täpselt meile loetud elupäevade arv ja me ei tea, kui palju neid kokku saab. Ja sellest peab piisama, et jõuda igavesse kuningriiki taevases aus ja kirkuses. Korrastagem ja parandagem oma elu, vaadakem ettepoole ja elagem Issanda taastuleku ootuses, nii kaua kui meile veel kõlab Issanda sõna „täna“.

Koguduse abiõpetaja Kaisa Kirikal