ALTARIMAALIST JA KRISTUSE PROTOTÜÜBIST

Altarimaali sünniloost

20. dets. 1870.a., mil Kaarli kirikus peeti esimene jumalateenistus, ei olnud kirik lõplikult valmis. Puudusid tornid ja altaripilt. Arhitekt Hippius soovitas Kaarli kirikule tellida freskotehnikas altarimaali, mille teostamiseks ta soovitas ilmselt pöörduda J. Köleri poole.

Vastamine ei olnud Kölerile kerge ning nõudis põhjalikku kaalumist.

Esialgse plaani kohaselt tahtis Köler altarimaali joonistada 1877. a. suvel, mille teostamine tegelikkuses nihkus aga kaks suve edasi.

Nimelt suundus Köler freskomaali tehnoloogiaga tutvuma Saksamaale. Ettevalmistöid pildi maalimiseks alustati nädal enne nelipühi 1879. a. Freskomaali aluspinda ei krohvitud vahetult paksule kivimüürile, vaid ta on sellest u. 30 cm eemal, kaitseks välismüüri niiskuse eest. Maalitava pinna ulatusse taoti kivimüüri mitu tuhat üle 30 cm pikkust raudnaela, mille pead tinutati üle ning kaeti siis vedela asfaldiga. Nende külge punuti traadist võrk, mis hiljem samuti asfaldiga üle võõbati. Traatvõrgule loobiti mitu kihti mörti, mis jäid aluseks viimasele viimistletud krohvikihile, millele maaliti.

1879. aasta juuliks olid kõik ettevalmistustööd niikaugel, et Köler võis alustada fresko maalimist. Freskomaali menetlust on selgitanud F. Matt: „Kogu maalitava pinna jaoks tegi J. Köler vastava eeljoonistuse maali originaalsuuruses (nn. kartooni). See lõigati osadeks, vastavalt nende suurusele krohviti maalipind ette. Läbi kartooni kanti detailide kontuurid pehmele krohvile ja alustati kohe maalimist lubjakindlate maamulla pigmentidega, mida lahustati kas puhta veega või selitatud lubjaveega. (Köleri enda andmeil on ta kasutanud puhtaid vesivärve. Oma kirjas 23. oktoobril 1880. aastal Peterburi Kunstide Akadeemia konverents-sekretär P. Issejevile ta kirjutab: „See töö on fresko, mitte nõndanimetatud, vaid tõeline, s.o. maal puhaste vesivärvidega ilma mingite liimjate sideainetata, värskel krohvil, mis kuivades eritab glasuuritaolist ainet ning sellega kinnistab enda külge maali…)

Altarimaal valmis 10 päevaga. Tööpäevad olid pikad – 12 ja rohkemgi tundi. Kuna peale krohvi kuivamist ei olnud parandused samas tehnikas enam võimalikud, pidi töö õnnestuma ühekorraga. Siia tuleks veel lisada, et J. Köler maalis fresko tasuta.

Töö valmis 23. juulil 1879.aastal ja õnnistati sama aasta 29. juulil. Jumalateenistust pidas noor eesti kirikuõpetaja M. Lipp.

Rääkides Köleri freskomaalit peab märkima krohvipinna ettevalmistajat, kes oli omal alal suur spetsialist – Jüri Kilkohv Kullamaa kihelkonnast.

Fresko prototüübist „Ilusast Villemist\”

Sajad tuhanded silmapaarid on aastate jooksul peatunud Kaarli kiriku altari kohal asuva Kristuse pildi ees. Sajad tuhanded hinged on leidnud lohutust neist õilsaist näojoonist ja sellest isalikust ilmest, milles peegeldub Õpetaja suur lause: „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete.

Kas kunstnikku inspireeris pilti looma elav fantaasia õilsast Inimese Pojast? Kuid ei, freskomaali algkujuks on olnud Kölerile elav inimene.

Villem Tamme isa oli Kassari mõisas möldriks, kes oli ümbruskonnas tuntud mitte ainult osava töömehena, vaid ka näolt ilusa mehena. Tammede perekonnas liikus suust suhu edasi antud jutt, mille järele Tammedes pidi olema võõrast verd. Räägiti, et kunagi ammu randunud saarel austerlased. Neist võõramaalastest jäänud üks Hiiumaale ja toonud hiidlaste hulka tõmmukat verd.

Villem Tamm sündis 1836. a. Tal oli veel kolm venda ja kaks õde, kellest Villem oli kõige vanem. Poisikesena oli ta Kassari mõisa omaniku Stackelbergi loomade karjapoisiks. Sirgus siis tallipoisiks ja õppis ära kangru ameti. Edasi saab temast kutsar. Selleks ajaks on ta juba 27-aastane. Ümbruskond ei hüüa teda muud moodi, kui „Ilusaks Villemiks. Tal on õilsad, haruldaselt puhtad näojooned. Ta kannab pikki tihedaid juukseid ja lõua otsas lühikest habet.

Villem oli ümbruskonnas üks arukamaid ja andekamaid mehi. Ka mõis hindas Villemi vaimuandeid. Nimelt oskas ta hästi kaarte joonistada. Stackelbergid kasutasid tihti tema abi. Ka oli Villem see, kes esimesena andis Kassari mõisa omanikule nõu ehitada 1,5 km pikkune maasild, mis praegu ühendab Kassarit Hiiumaaga.

1863. a. viibis J. Köler Hiiumaal Vaemlas. Seal torkas kunstnikule otsekohe silma see omapärane talupoeg. Tema päevitunud, tõmmukas, kergelt võõramaine nägu. Ilmselgete joontega nägu. Peaaegu piibellikult puhas. Aga mitte palvevennalik, vaid mõjukas ja igast valevagadusest prii. Teda köitis Villemi selge ja iseteadev nägu, sirge kasv ja julged liigutused. Köler otsustas seda kutsarit joonistada. Sest midagi imelist oli temas millegi isevärki võõraga üpris tavatult segamini. Ja ikkagi oma talumeheliku näoga ja naiivse valge särgkaelusega pruuni habeme all ja heinapepredega kodukootud kuuel ja saapatökati ja hobuste lõhnaga samaaegu hästi lähedane. 

Köler tegi Stackelbergi kenast kutsarist pool tosinat etüüdi ja skitsi, muist Vaemlas, muist Kassaris. Tuntuim neist on Villem Tamme portree – \”Hiiu talumees kirvega.\”

1879. aastal, kui Köler hakkas maalima Kaarli kirikule freskot, valis ta Kristuse prototüübiks Villem Tamme. Mulje, mille lihtne kutsar Kölerile oli jätnud, pidi olema sügav, et kuju meenus Kölerile ka aastaid hiljem.

Köler ei teadnud siis, et Ilus Villem oli ametiredelil edasi jõudnud. Temast oli saanud kurja iseloomuga mõisa kubjas ja veel hiljem mõisa aidamees-valitseja.

Kui pilt juba valmis oli, sai ta sellest kuulda ja Köleril olevat peast läbi käinud hävitamise mõtted.

„… Ma mõtlen (ma ei kinnita, et ma oma mõtte otsemaid teoks teeksin, kui see võimalik olekski), ma mõtlen: et oleks see lõuendi peale tehtud õlipilt…ma võiksin võtta käärkambri kojast kaks redelit, need on lootuse järgi veel seal, ja tüki köit, küllap on sedagi seal veel meie suure töö järelt leida, ma võiksin siduda redelid ostapidi kokku, nõnda, et nad ulatuksid ilma tellinguteta parajasti üles apsiidikaareni… Ma võiksin ronida öösel sinna üles, võtta noa /…/ja lõigata pildi kärinal ülevalt maha – tulgu sellest homme lament missugune tahes… Rullida ta kokku, tarida kaasa, peita sootumaks ära… Ei, merre ei raatsiks ma teda ometi heita… Olgugi tema sügavam kunstiline väärtus keskpärane /…/ Aga see ei ole ju lõuendi peale tehtud pilt. Ja neljasadat ruutjalga krohvi maha raiuda või isegi üle võõbata ei jõuaks ma ilma peal… (J. Krossi „Kolmandad mäed lk. 88).

„Ilus Villem oli juba õige vana mees, kui ta kuulis, et professor J. Köler oli tema näo järele maalinud Kaarli kiriku seinale Kristuse pildi.

Ta otsustas veel enne surma seda vaatama minna ja võttis ette pika reisi Kassarist Tallinna.

Ta astub vaikselt ühel ennelõunal tühja kiriku võlvide alla. Ta on hulga aega vaadelnud seda pilti kiriku seinal. Ja lausunud siis omaette: „Jah, eks me kõik oleme loodud Jumala näo järele.

Villem Tamm suri 1915. aastal, olles 79-aastane. Ta on maetud Kassari