SALLY VON KÜGELGENI MAALID

Köleri maal „Tulge minu juurde kõik…” ei pidanud jääma ainsaks altaritagust seina kaunistavaks kunstiteoseks. Juba 1879. aasta lõpul võeti konvendi koosolekul vastu otsus pöörduda Düsseldorfis tegutseva Eduard von Gebhardti poole palvega maalida Kaarli kirikule 1880. aasta suvel püha õhtusöömaaega kujutav freskotehnikas maal. Ilmselt ei andnud pöördumine oodatud tulemusi ja prioriteediks sai hoopis pooleliolevate tornide lõpetamine.

Apsiidimaalide lõpetamise juurde pöördutigi tagasi alles peale tornide valmimist. 1885. aasta suvel andis kiriku patroon konvendile teada, et oli alustanud professor Köleriga teise altarimaali asjus läbirääkimisi.

Köler töö hind tundus konvendile kõrge ja kogudus pöördus uuesti professor Gebhardti poole, kellelt saabus eitav vastus maali tegemise suhtes. Siiski pöörduti veel kord tema poole ning nüüd pakkus Gebhardt välja võimalikuks teostajaks Hugo Beckmansohni, kes olevat nõus valmistama koopia Leonardo da Vinci maalist „Püha õhtusöömaaeg”.

Konvent pidas töö hinda aga taas liiga kõrgeks ning jätkas sobiliku kunstniku leidmist. Kirjad saadeti Düsseldorfi ja Peterburi kunstiakadeemiasse. Peterburist saabunud vastuses soovitati pöörduda Sally von Kügelgeni poole, kes oli nõus 1000 rubla eest Leonardo da Vinci maali „Püha õhtusöömaaeg” kopeerima.

Düsseldorfist teatas aga professor Gebhardt, et ei pea õlitehnikas altaripilti sobilikuks ning pakkus ka välja uue altarimaali projekti, mis ühe maali asemel näeks ette kolme: keskel püha õhtusöömaaega, vasakul Kristuse sündi ning paremal Kristuse haual naisi kujutavat pilti. Gebhardt pakkus töö teostajateks välja ka kaks oma õpilast, töö hinnaks oleks olnud 3000 rubla.

1887. aasta sügisel otsustati asuda maalide osas läbirääkimisi pidama Gebhardti õpilase Wilhelm Döringeriga, kelle pakkunisest siiski loobuti kõrge hinna tõttu ja otsustati tagasi pöörduda kõige soodsama Sally von Kügelgeni pakkumise juurde. Varem kõrvale jäetud noore naiskunstnikuga võetigi uuesti ühendust.

Nagu omal ajal Köler, nii valmistas ka Kügelgen maalidega apsiidi kipsmudeli, millega tutvunud konvent palus Kügelgeni maalida 2000 rubla eest kolm pilti prof Gebhardti poolt välja pakutud teemadel: Kristuse sünd, püha õhtusöömaaeg ja naised Kristuse haual. Sally Kügelgen muutis küll veidi tellitud piltide teemat.

1889. aasta esimesel advendipühal võeti kate Kügelgeni signatuuri kandvalt kolmikmaalilt – „Kristuse sünd”, „Püha õhtusöömaaeg” ja „Kristuse haudapanek”

Teema valiku poolest Eesti 19. sajandi kirikukunsti kontekstis võrdlemisi erandlikul maalil „Kristuse sünd” toimuv leiab aset vana loomalauda taustal ja öötunnil, kui taevasse on tõusnud üksik hele ja karjaseid vastsündinud Kristus-lapse juurde juhatav Petlemmatäht.

Ristatud kätega kummardub üks karjasest valges rüüs Maarja süles puhkava kuldlokilise vastsündinud maailmapäästja kohale, samal ajal kui teine meestest põlvitab Madonna ja talle hoolitsevalt mantlit ümber seadva Joosepi – Püha perekonna – ees. Koos meestega on Kristus-last vaatama tulnud nende naised ja lapsed: punnkõhuline ning blondide juuksekiharatega väike tüdruk ja temast vanem musta kräsupeaga poisike. Jumalikku valgust kiirgava Kristus-lapse poole kõõritava pilguga vaataval poisikesel on süles Tall.

Teema käsitluse poolest on veelgi erandlikum maal „Püha õhtusöömaaeg”: Kristus ei istu laua taga, vaid tõttab alla trepist, millel põlvitavad, istuvad ja seisavad tema jüngrid. Kristuse selja taha jääb kauni loojuva päikese kuma ning arhitektuuri ja sinavate mägedega täidetud maastikule avanev akna- või ukseava.

Paremal on laud veinikannuga ning Kristusele taldrikut leiva, tema enda sümboolse ihuga ulatav lemmikõpilane – evangelist Johannes. Vasakus käes hoiab enda ees nõutult käsilaiutava jüngri Peetrusega kõnelev Kristus seest kullatud hõbekarikat, milles vein on kui Kristuse veri, kui „uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andekssaamiseks” (Mt 22, 26-29).

Kõik jüngrid, välja arvatud pildi parempoolses küljes oleva kardinatega kaetud ukseava kaudu väljuv Juudas Iskariot, isanda äraandja, on keskendunud tema sõnadele. Kohkumusest tõstab üks neist käed taeva poole, kurbuses langetab teine pead ning kolmas heidab silmili põrandale.

Neljas, pildi alumises vasakus nurgas istuv valge rüü ja sinise mantliga evangelist Matteus kirjutab pärgmaendirullile sõna „Jeschua”.

Omamoodi põnev ja problemaatiline on ka kolmas Kügelgeni loodud apsiidimaal. Esiteks ei kujuta see Kristuse haual nutvaid naisi, nagu oli soovitanud Gebhardt, vaid Kristuse haudapanekut: Kristuse kahvatu surnukeha on toetatud kaljunukile laotatud valgele surilinale; õrnalt Johannes noorema käele toetuva Kristuse juustelt okaskrooni võttes jätab Neitsi Maarja hüvasti pojaga, kelle kätt veel viimaseid kordi suudleb Maarja Magdaleena.

Neitsi Maarja ja Johannese vahel seisev turbani ja õlilambiga mees on Joosep Arimaatiast, „lugupeetud kohtunik, kes ka ise ootas Jumala riiki, ja julges minna Pilatuse juurde”, et saada luba Kristuse surnukeha ristilt mahavõtmiseks (Mk 15, 42-47).

Veidi eemal, käed risti ja pea langetatud, seisab – soengu- ja habemevormi järgi otsustades – apostel Peetrus. Peetrusest veidi tagapool on seisatanud ilmselt apostel Paulus, südamele tõstetud käe ja taevasse pööratud pilguga.

Taamal mustab kaljusse raiutud hauakambri ukseava, millesse kahe kalju vahelt tungib valguskiir kui ootus ning vihje Kristuse ülestõusmisele ja inimkonna lunastamisele.

Kasutatud kirjandus: Egle Tamm, Tiina-Mall Kreem „Eesti kirikud II. Tallinna Kaarli kirik. Tallinn 2007