Kas minu laps peaks tulema kirikusse?

Reedel, 13. aprillil kell 18 ootame noori alates 15. eluaastast kiriku keldrisse noorteõhtule, et mõtiskleda elufilosoofia küsimuste, kristliku kasvatuse ja kavas oleva noorteleeri üle.

Kaks kõige levinumat viisi, kuidas noor inimene jõuab kristlikku kogukonda on sõbra või vanemate kaudu. Kas ja millal kujuneb tal välja usuline veendumus, jääb tema ja Jumala vaheliseks asjaks. Meie saame enda poolt panustada sellesse, et noore inimese tee Hea Sõna kogukonda oleks võimalikult lihtne. 

Aeg-ajalt tuleb aga ette olukordi, kus me teeme noorele selle tee hoopis raskemaks. Olgu see meiepoolne liigne agressiivne surve või sootuks kutsumata jätmine. Siinkohal keskendun just teisele äärmusele: sootuks kutsumata jätmisele.

Kas meie lapsed hakkavad käima kirikus, kui me neid sinna ei kutsu? Minu ema on olnud alati sellel arvamusel, et laps leiab ise tee Jumala juurde, et teda ei peaks selleks eelnevalt ristima ega muudmoodi kutsuma või ette valmistama. Aga päris sekkumata ta minu usulisse kasvamisse siiski ei jäänud. Kuigi ta ei kutsunud mind kirikusse, ei lubanud ta mul ka koju jääda, kui jõuludel kooliperega ühiselt kirikusse mindi. Kuigi kristliku õpetuse kuulutamist ei pidanud ta vajalikuks, suunas ema mind siiski usuõpetuse tundi. Ta otseselt ei kutsunud mind, aga ei jätnud minu teekonda usu juurde ka päris juhuse hooleks. Hoolimata oma tõekspidamisest tegi ema kõik selleks, et minu tee Hea Sõna juurde oleks võimalikult lihtne. Võib oletada, et kui ta ei oleks seda teinud, poleks ma kirikus käima hakanudki. 

Seepärast julgustamegi koguduse liikmeid kutsuma ja suunama oma noori tulema rohkem kirikusse, osalema seal toimuvatel noortele suunatud sündmustel. Olgu see 13. aprillil aset leidev noorteleeri eelõhtu või mõni muu järgnev noortele suunatud sündmus.

Noortejuht Kevin Kirs