Septembrikuuu 25. päeval külastas Eestimaad ja meie kirikut paavst Franciscus.
Teame, et külaskäiku suhtuvad inimesed mitmeti. On neid kes olid ükskõiksed, need kes vaimustusid ja kindlasti oli neid, kes olid selle vastu. Usun, et paljude arvates on paavst inimene, kes ei jäta kedagi ükskõikseks. Eestis võib neid olla küll vähem, aga maailma mastaabis on paavst kindlasti inimene, kelle sõnumit kuulatakse ja tähele pannakse.
Umbes nii olen ka vastanud neile, kes on küsinud, et mis tähendus on paavstil meile, luterlastele. Paavst esindab kristlust selle suures tähenduses. Tema sõnu ja mõtteid edastatakse igapäevaselt miljonitele inimestele. Need mõtted kannavad eneses olulisemaid seisukohti ja tähelepanekuid kristlastele, aga mitte ainult. Paavst võtab sõna ühiskonnas toimuvate protsesside kohta ja ei jää ükskõikseks maailmas toimuva osas. Seda kõike on aga võimalik teha, kui inimene kannab endas kõike seda, mida Kristus on meile andnud.
Paavstiga kohtudes tunnetasin selgelt, et tegemist on mehega, kelle igast sõnast ja teost peegeldus vastu suur armastus. Armastus Jumala ja kaasinimese vastu. Paavst Franciscuse silmadest, tema käepigistusest, siirast viipest või käepuudutusest paistis välja armastus. Selle kohtumise tulemusena tajusin, kui palju on meil igal ühel veel minna ja kasvada, et meie elu, sõnad ja teod kannaksid seda imelist sõnumit Jumala ja kaasinimese armastusest.