Armsad kaasteelised!
Jeruusalemma tulnud kuningad tunnistasid oma idamaist päritolu. „Sest me oleme näinud tema tähte hommikumaal“ /Mt 2:2/. Idamaalastel olid sel ajal küllaltki kirjud usundikujud. Babüloonlastel oli esimese ja teise ringi jumalate kolmik. Lisaks austati veel jumalannasid ja rida loodusjõudusid peeti samuti jumalateks. Ka Assüürias moodustasid jumalad kokku panteoni. Idamaa rahvas oli harjunud muredes ja rõõmudes pöörduma küll, taevajumala, maajumala, tulejumala, rahvuse-jumala, kui ka peajumala poole. Oriendimaa religiooni traditsioonis oli vastuvõtmatu, et paljude jumalate austamise kõrval saab teenida ainult ühte Jumalat.
Jeruusalemmast rändasid kuningad edasi Petlemma, kus nad nägid Jumala ettekuulutuse täitumist, nad nägid maailma sündinud Rahuvürsti. Kuningad veendusid, et iisraellaste ainujumal Jehoova on tõesti elav Jumal, Kõigeväeline Jumal, oma rahva heaolu eest seisev Jumal. Ja seda vaatamata sellele, et tema väljavalitud rahvas ehk iisraellased hülgasid oma Jumala ja teenisid samuti idamaal kummardatavaid ebajumalaid. Iisraellased oleksid pidanud juba nikerdatud kujude teenimisel taipama, et sellised puuslikud ei suuda iialgi pakkuda kaitset vaenlaste eest ja juhtida riigi õitsengule. Jumal Jehoova halastas ikkagi oma rahvale ja laskis nende pattude lunastamiseks, sündida Kohtumõistja ja Päästja.
„Tarkus on teadmine, kui vähe me teame“: ütles vana-kreeka filosoof Sokrates. Usun, et maailma sündinud Lunastaja nägemisega, kuningad mõistsid, kui vähe nad siiani olid teadnud. Nad olid teeninud neid jumalaid, kellel on küll kuju, aga nad ei rääkinud. Neil oli küll nimi, aga nende poole pöördudes ei olnud selles abi. Aga nüüd Petlemmas ühes hoones, lamas mähkmetesse mähitud Jumala Poeg. Imeline Nõuandja, kelle õpetusele tuginedes on võimalik üles ehitada igavene rahuriik.
Kolmel kuningal oli harukordne eesõigus olla esimesed mitte juudi rahvusest inimesed, kellele sai osaks Kristuse au ilmumine. Iga kuningas tõi Inimese Pojale kaasa kingituse. Kulla, viiruki, mürri. On imeline, et just need idamaa kingitused sümboliseerivad Jumala riigi alustalasid-usku, palveid ja patukahetsust.
Paganateks kutsuti antiigiaja lõpus maaelanikke, seda rahva osa kes ei elanud linnades ja paganateks nimetati ka mitte juudi rahvusest inimesi. Paganlikud kuningad said näha Jumala ettekuulutuse tõotuse täitumist. Siit algabki uus peatükk Jumala riigi laienemise ja leviku ajaloos.
Siinkohal, uue peatüki alguses on huvitav vaadata korraks veel tagasi Vana Testamendi aega, Jumala ilmutustesse. Jumala ilmutuse tavapäraseks avaldusvormiks oli Jeesuse sünnini Jumala sõna. Jumal ise on jäänud varjatuks. Seda, mida Jumal prohvetite suu läbi ütles, see on olnud määrava tähtsusega kogu rahvale. Kuid Jeesuse sündimisega tuli Jumal ise maa peale. Senini prohvetite läbi sõnalises vormis antud ettekuulutus sai nüüd ihuliku vormi. „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde“ / Jh 1: 14/. See unikaalne sündmus, oleks olnud kui viimane sõnum või Jumala kutse oma Iisraeli rahvale. Jumal oleks otsekui öelnud: „Mu armas rahvas ,võtke Jeesuses Kristuses vastu mu pakutud arm, uskuge Temasse, parandage meelt, allutage ennast Jeesuse võimule ja elage tema alamatena.“
Ajaloost teame, et paraku ei võtnud juudi rahva juhid, oma esivanemate Jumala pakutud armu vastu. Kõige väärtuslikuma kingituse tagasi lükkamisega, kaotas juudirahvas väljavalitud rahva ainuseisundi ja Jumala auhiilgusest said osa ka teised rahvad, kelledeks esimesed uue peatüki sissejuhatuses olidki kolm kuningat.
Armas lugeja! Jeesuslast kummardama tulnud kolm kuningat kuuletusid Jumala tahtele, kui neid kästi unenäos minna tagasi omale maale Jeruusalemma läbimata. Nad ei olnud kunagi iisraellaste Jumalaga kohtunud, aga nad austasid Jumala tahet. Tõenäoliselt jõudis kolme kuninga vahendusel rõõmusõnum Petlemmas aset leidnud sündmustest ka hommikumaa rahva hulka, seepärast tähistatakse kolmekuningapäeval ka misjonipüha, kui rõõmusõnumi edasikandmist.
„Pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba“ on kolmekuningapäeva juhtmõte. Kui inimeses on vaimne pimedus, siis on seal ruumi vihale, ahnusele, kadedusele, uhkusele. Kõik need negatiivsed voorused, mis ei lase Jumala tahet mõista! Kui inimene elab Jumala Vaimu valguses, elab ta koos meelekindlusega, õiglusega, mõõdukusega, halastusega, usuga! Kõik need voorused, mis lasevad Jumala tahet mõista. Jumala tahet mõistes on inimese elus õnn ja armastus ning rõõm ja rahu.
Diakon Tiit Zeiger