Armsad kodulehe külastajad!

„Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud katsuma oma rahvast ja on saatnud oma rahvale lunastuse ning on meile äratanud päästesarve Taaveti, oma sulase kojast-nõnda nagu ta maailma ajastu algusest on rääkinud oma pühade prohvetite suu kaudu – päästa meie vaenlasist ja kõiki nende käest, kes meid vihkavad, et osutada halastust meie esiisadele ja tuletada meelde oma püha lepingut, seda vannet, mille ta vandus meie isale Aabrahamile, et ta laseb meid päästetuina meie vaenlaste käest kartmatult teda teenida pühaduses ja õiguses tema ees kogu meie eluaja“ /Lk 1:68-75/

Luuka evangeeliumi alguses ülistab preester Sakarias, kaunisõnalises tänupalves Jumalat.  Ta tänab palves Jumalat, et Jumal ei ole hüljanud oma rahvast, kuigi rahvas on teeninud palju aastaid ebajumalaid. Kuigi Jumal on varjul inimese silmade eest, näeb Jumal rahva tegusid ja kuuleb ka nende palveid. Palved on otsekui sillaks siinpoolsuse ja teispoolsuse vahel. Palvete ja anumiste kaudu mõistab Jumal rahva meelsust ja annab õigetele abi omal ajal, et päästetud rahvas saaks jälle Jumalat teenida pühaduses ja kartmatult.

Sakariase tänupalvet  nimetatakse kiriku ruumis ka Benedictus (ld „kiidetud olgu“). Benedictuse palve esimest lõiku lauldakse igal missal, enne armulaua seadmise palvet sõnadega „Kiidetud olgu kes tuleb Issanda nimel“. Hoosianna kõrges!

Jumala inglilt ilmutuse saanud preester Sakarias, hõiskabki rõõmust oma rahvale, sest armulise Jumala plaani kohaselt on maailma saabumas Lunastaja. Ka preestri enda palvet on Jumal kuulda võtnud, sest nende perre sündis poeg.  Lapse sündi oli Sakariasele ette kuulutanud Jumala ingel, kes andis ka teada, et lapsele tuleb nimeks panna Johannes, mis otsetõlkes tähendab–Jumal on armuline.  Ingel ennustas Sakariasele, et neil saab olema  pojast hea meel ja nad tunnevad temast suurt rõõmu. Issanda käsi on juba sündimisest saadik lapsega ja ta hakkab tegema Issandale meelepäraseid tegusid. Ta pöörab palju Iisraeli kadunud lapsi tagasi Jumala poole.

 Ristija Johannese ülesanne oligi kuulutada meeleparandusristimist pattude andeks saamiseks. Johannes ristis inimesi veega ja ütles kõigile: „ aga on tulemas vägevam minust, tema ristib teid Püha Vaimuga ja tulega.“

Johannese ristimist võiks võrrelda jumalateenistuse alguses öeldava patutunnistusega, kus inimesed paluvad Jumalaltpatud andeks, et hiljem puhta südamega võtta vastu püha armulaua sakramenti, vägevamat ehk Õnnistegijat ennast. Johannesristis inimesi veega, mis oli puhastav element, aga Jeesus Kristus ristis jüngreid  Püha Vaimuga, mis oli inimest kinnitavelement.

Erinevad inimesed tulid vabatahtlikult Johannese ristimisele. Nende tulek olid  kinnituseks, et Jumal on loonud inimesed ja pannud nendesse oma Vaimu.  See ei sõltunud, mis  klassi või seisusesse kuulusid inimesed. Tölnerid, sõjamehed, lihtrahvas, igaühe Vaim otsis ristimise läbi ühendust Jumalaga. Nad otsisid midagi hingelisemat, kindlamat ja kinnitavamat, kui seda suutsid pakkuda tolleaegsed Rooma riigi jumalad „SolInvictus ja Mithra“.

Paljud inimesed, kes tulid meeleparandusristimisele, küsisid  Johanneselt, kuidas nad õigesti edasi elavad. Johannes  ütles neile, täitke edasi kohusetundlikult oma ametit, pidage Jumala käske ja ärge tehke liiga ega rõhuge oma ligimest. Patukahetsuses puhastub inimese süda, mis on Jumalale meelepärane ja inimesele vajalik. Ainult puhtast südamest lähtuvad inimesel head mõtted ja teod.

Seepärast on meeleparandusele tulnud inimene teinud oma usuelus tohutult suure edusammu. Sinnamaani jõudnud inimene võib seda päeva nimetada võidupäevaks.  Nüüd pääseb Jumal inimeses tegutsema, teda hoidma ja suunama, juhatama ja õnnistama.

Kes on ristitud võivad hõisata sõnadega, kiidetud oled Sina, Issand Jeesus Kristus, et oled ristimises meid sidunud oma pitseriga ja puhastanud meid patust! Palume edaspidiseks Püha Vaimu juhtimist etkasvaksime usus edasi ja et me iial ei unustaks ära oma võidupäeva, seda õnnistatud päeva,

Diakon Tiit Zeiger