Piiblist loeme, kuidas Jeesus rändas mööda maad, mööda linnu ja külasid, suhtles inimestega, aitas ja õpetas neid. Juhtus, et ühel päeval taas koos olles tundis keegi huvi, et kui paljud üldse pääsevad ja küsides Jeesuselt, et kas neid on pisut, sai vastuseks: „Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!“ Lk 13:24
Nendest sõnadest järeldusi tehes selgub, et me ei saa pääsemisse suhtuda iseenesestmõistatavusega, vaid peame selleks ka vaeva nägema. Samuti tuletab seda taas meelde Tuhkapäevaga algav paastuaeg, meeleparandusaeg, mil (nagu see sõna väljendab) on meil hea võimalus midagi tehes või tegemata jättes ennast ja oma meelt parandada ja seeläbi Issanda ülestõusmispühadeks vääriliselt ette valmistada. See periood aastaringis toetab meid justkui oma usu tugevdamises, tuletades meelde loobumise olulisust ja aitab meil läbi enese maise piiramise, läbi tihtipeale ohjeldamatuteks muutunud harjumuste hülgamise keskenduda enam ja enam taevastele teemadele, neile, mille väärtus ajas ei kao ega sõrmede vahel tolmuks ei pudene.
Kuid nagu eespool olevad Jeesuse sõnad kinnitavad, ei ole igapäevaselt Teda järgida ja pääsemiseni jõuda sugugi lihtne, hoopis vastupidi – Ta ütleb, et kitsast uksest sisse minemiseks tuleb võidelda, tuleb vaeva näha. Kuid kes on vastaseks, kes seisab meie pääseteel ees? Nii mõnigi ütleb, et Vanakuri või Hingevaenlane on see, kes meid igal sammul Jeesusest lahutada püüab, aga kas nii mõtlemine pole mitte vastutuse enesest eemale tõukamine? Sest tõenäoliselt kõige tugevam vastane oleme enestele ikka ise, lõppude lõpuks oleme meie ju need, kes võtavad vastu oma elu puudutavaid otsuseid, meie paneme oma elus toimuva tähtsuse järjekorda ja toimime sellest lähtuvalt. Ju teab meist igaüks oma kogemustest, et oleme inimestena väga leidlikud nuputamaks raskustega silmitsi seistes põhjendusi, et alla anda ja põhjusi, millega vabandada välja oma nõrkust… Ehk oleme säärases olukorras liiga kergekäeliselt hakanud süüdistama kurje jõude, halba saatust, suguvõsa needust vms ja seeläbi hoopis kaugenenud Jumalast?
Ju oleme õige sageli unustanud, et me ei pea võitlema ainult oma jõust, sest see ühel hetkel raugeb, vaid Jumal on lubanud olla meie kõrval ja meid aidata, Ta on Jeesuses meile võimaluse loonud ja lubanud, et me saame õigeks üksnes Tema armust usu läbi.
Innustagu meid nii käesoleval paastuajal kui ikka ja jälle ette tulevates eluraskustes Jumala kõikvõimsust meeles pidama apostel Peetruse sõnad: „Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks. Just seepärast te peategi olema kõigiti valmis arendama oma usus voorust, vooruses tunnetust, tunnetuses kasinust, kasinuses kannatlikkust, kannatlikkuses vagadust, vagaduses vennalikkust, vennalikkuses armastust, sest kui teil seda kõike on, ja veel rikkalikult, siis te ei jää laisaks ega viljatuks meie Issanda Jeesuse Kristuse tundmises; kuid kellel seda pole, on pime ja lühinägelik; ta on unustanud, et on puhastatud oma endistest pattudest. Seepärast, vennad, olge veelgi innukamad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist, sest kui te seda teete, ei väärata te iial. Sest nõnda võimaldatakse teile takistamatu sissepääs meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki.“ 2Pt 1: 3-11
Saima Sellak-Martinson