Advendiaeg jõuluootus aeg algab sündmusekirjeldusega, kuidas Jeesus läheb Jeruusalemma. Selle sõnumiks on; vaata, sinu kuningas tuleb alandlikkuses.

Advendiaja alguses tuletatakse meile meelde seda ülesannet, miks pidi Jumal saama inimeseks. Evangeelium on üks jutustus sellest, kuidas Jeesus läheb Jeruusalemma, vastu oma surmale. Ta teab seda, et ta peab kannatama ja surema. See on tema missioon – surra inimeste pattude pärast, et kõik kes temasse usuvad võiksid elada igavesti.

Uue kirikuaasta algul tuletatakse meile seda sõnumit meelde, et oodatavad jõulud ei ole vaid rõõmu ja rahu pühad, vaid pühad, kus tänulikult võiksime alanduda Jeesuslapse sõime ette. Me valmistume selleks sündmuseks ja seepärast on advendiaeg ka paastuaeg, kus peaksime oma mõtetes ja südames tegema ruumi, et jõulurõõm, sõnum Kristuse sündimisest võiks meid puudutada.

Jeesus läheb  Jeruusalemma kui kuningas, rahvas võtab teda vähemalt nii vastu, kuid ometi istub ta eesli seljas, mitte kuldses tõllas või vähemalt uhke ratsu seljas. Oleme meiegi ju harjunud, et kroonitud pead või demokraatlikus süsteemis, rahvajuhid sõidavad uhkete autodega ja neid saadab saatjaskond. Ei taha seda arvustada, sest eks neil kes kannavad vastutust, on nõuded ja kohustused või turvalisus, mis seda tingib.  Jeesus ei lase endale tuua ei tõlda ega ratsut vaid  eeslisälu, Ta on tulnud teenima mitte tunnustust koguma. Ta ise ütleb: kes tahab olla teiste ülem olgu teiste teenija.

Inimesed, tervitavad Issandat. Nad hõiskavad ja on rõõmsad. Teame ka, et mõne aja pärast see sama rahvahulk soovib, et kuningas risti poodaks. Nii ka jõulud on see, kus ootame ja loodame. Adventigi peetakse sageli algava rõõmu ja rahu ajaks. Seda ta on, kuid miks on nii, et jõulude möödudes ununeb kõik see, mida oleme igatsenud ja lootnud. Miks ununeb see igatsus ja kõik see hea. Inimesed lootsid Jeesusest ehk midagi muud kui ta oli. Igatseti ehk valitsejat, tervendajat poliitilist päästjat. Ehk on ka meiega nii, et ootame midagi muud, kui meile pakutakse, arvame, et kõik peaks olema kuidagi teisiti aga kuidas?

Nii ka kiriku puhul ju sageli eeldatakse midagi muud, kui ta tegelikult on. Seda nii heas kui halvas mõttes. ON ootused ja lootused, kuid kui need nii ei täitu, nagu sooviks, siis on pettumus ja meelsuse muutus. Inimese lühinägelik mõtlemine viib selleni, et elu täitub murega ja kannatusega, kaob rõõm ja rahu sest on kadunud lootus. Jumal aga saatis oma poja, et inimesed ei kaotaks lootust. Lootusetus tekkib kui Kristust meie südames ei ole.

Advendi aja sõnumiks alandlikkus.. Alandlikkus on sõna,  mis sageli seostub alandusega. Tänases maailmas ei ole sellistel mõistetel ruumi, sest alandlikkus on otsekui oma jõuetuse näitamine ja sellises isekas maailmas ei ole see kohane.

Ometi on alandlikkus just peamine, millega Issand inimeste keskele tuleb. Olgu selleks tema sünd laudas, eesliga tulek Jeruusalemma või kuningakrooni asemel okaskroon. On huvitav, et kui räägitakse kannatustest, siis erinevad religioonid mõtestavad kannatuste olemust ja kurjuse võimalikkust erinevalt. Tähelepanuväärne on aga, et islamis mõistetakse kannatusi ja kurjuse olemist just vajadusena, vajadusena alandlikkusest. Kurjus ja kannatused panevad inimese mõistma, et ta ei ole kõikvõimas, et inimese isekus ei kasvaks. Howard Arnold Walter on kirjutanud alandlikkusest nõnda: Tahan olla truu, sest on neid, kes mind usaldavad, tahan olla rikkumata, sest on neid, kes hoolivad, tahan olla tugev, sest on palju, mille nimel kannatada, tahan olla vapper, sest on palju, mida peab julgema teha. Tahan olla sõber kõigile- ka vaenlastele ja üksildastele, tahan anda ja unustada, et andsin midagi, tahan olla alandlik, sest tean, kui nõrk ma olen, tahan vaadata üles ja naerda ja armastada ja tõusta kõrgemale.

Alandlikkus tähendab märkamist ja hoolimist. Alandlikkus tähendab usaldust ja lootmist alandus tähendab armastust. Ainult armastus on piisavalt alandlik, et tunda ära, mis tahab juhtuda. Kui kaotad armastuse, kaotad ka võime loota. Kui sa ei looda, võtad sa asjad enese hallata ja paned need vägisi juhtuma. Sina kutsud seda enesekesksuseks ja see ta ongi. Nii on öelnud Tommy Hellesten.

Kristus on oma inimesekssaamise, kannatuste, surma ja ülestõusmisega kogu inimkonna eest jäädava lunastusohvri toonud. Oluline on aga see, et iga inimene sellest isiklikult osa saaks – see toimub ristimise kaudu –, ning sellest osasaanuna koos Kristusega elaks ja edasi läheks. Issand tuleb kord nähtavana tagasi – selleks, et mõista kohut kogu maailma üle –, ent tegelikult on Ta kogu aeg meiega, et meid kinnitada ja juhatada. Mitte Tema ei vaja seda, et me Ta elusündmusi aasta-aastalt taas meelde tuletaksime, vaid meil endil on seda tarvis. Inimene oma nõrkuses, mugavuses ja isekuses vajab aeg-ajalt raputust ning järelemõtlemist, seda, et teda üha uuesti kutsutaks üles “minema Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et Ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia Tema radu” Js 2:3.

Õnnistatud advendiaega kõikidele!

 

Õpetaja Jaak Aus