Vastlapäeva vanad lustlikud ja lõbusad kombed on tõenäoliselt ka enamusele tänapäeva inimestest teada ja meelepärased: kui ilm lubab, käiakse liugu laskmas ja kelgutamas, pärast süüakse herne- või oasuppi ja seajalgu, maiustatakse vastlakuklitega… Hoopis vähem levinud on vastlatele järgneva Tuhkapäevaga seotud tegevused. Nimelt on vanarahval olnud kombeks tähistada seda päeva tuha pähe raputamisega, samuti viidi tuhka põllule ja aeda, eesmärgiks puhastamine ja kurja eemale tõrjumine.
Tuha pähe raputamist peeti patukahetsuse ja meeleparanduse sümboliks ning kuigi tänapäeval seda vaevalt keegi enam praktiliselt järele teeb, on väljend ometi vabandamise või kahetsemise kontekstis kasutusel ka meie ajal. Kiriklikus aastaringis algab Tuhkapäevaga paastuaeg, mil võiks võtta rohkem aega endasse süüvimiseks, analüüsides oma elu ja harjumusi ja kuna paastumise eesmärgiks on keskenduda enam suhtele Jumalaga, on oluline vältida tegevusi, mis võiks sellele takistuseks olla.
Inimestel on paastumise osas erinevad põhimõtted, erinevad harjumused: kes hoidub rangelt teatud toiduainetest, kes mõnest tegevusest, mille kohta tunneb, et see tema elus domineerivaks ja häirivaks on saanud. Nii püüab mõni hoiduda paastuajal televiisori vaatamisest, teine üritab vältida kaasinimestest halvasti mõtlemist ja rääkimist. Kuid ükskõik, millest me otsustame paastuajal oma elus loobuda või hoiduda, ei maksa unustada, et me ei tee seda pelgalt kombetäitmiseks, teistele näitamiseks, vaid selle eesmärgiks on jõuda lähemale osadusele Jumalaga, leida enam aega Temale mõtlemiseks ning pühendumiseks. Kuigi igapäevaselt armsast ja harjumuspäraseks saanust loobumine ei pruugi sugugi lihtne olla, võib paastumises näha justkui sümboolselt Kristusega koos kannatamist, Tema katsumuste jagamist ja seeläbi enese ettevalmistamist peagi saabuvaks ülestõusmispühade rõõmuks.
Ükskõik millest keegi paastuajal loobuda kavatseb, andku meile selleks jõudu Jeesuse sõnad: „Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist. Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes! Aga sina, kui sa oled paastumas, siis võia oma pead ja pese oma nägu, et su paastumine ei oleks näha inimestele, vaid su Isale, kes on varjatud, ja sinu Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle! Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda. /Mt 6:16-21/
Diakon Saima Sellak-Martinson