Laulik kirjutab Psalmideraamatu 33 laulus: Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks. /Psalm 33:12/

Eesti maa ja rahva jaoks ei ole suuremat kingitust kui riigi iseseisvuse väljakuulutamine 1918. aastal. Selles osalesid ning sellesse panustasid oma vaimu ja jõudu erinevad põlvkonnad. Oma riigi kujundamine ja selle iseseisvuse püsimajäämine oli ja on kollektiivne ettevõtmine, mis sündis siis ja sünnib ka tänapäeval koostöös, üksteisega arvestamises ja usaldamises. Aga mitte ainult.

Oma riigi vabaduse eest võlgneme tänu Jumalale. Möödunud sajandi vaba maa ja rahva eest kõnelejad ning võitlejad võisid uskuda ja loota, et see, mille eest oldi valmis andma kõik, on Jumala õnnis rahvas. Kiriku ülesanne on aastakümnete ja sadade möödudes jäänud samaks. Eelmise sajandi sündmused ei suutnud vaatamata pingutustele tühiseks teha usu, lootuse, armastuse ja vabaduse sõnumit. Pigem vastupidi, need tugevdasid Eesti ühiskonna igatsust seesmise ja välise vabaduse ning tugeva, iseseisvalt toimiva riigi järele. Vabadust on ajast aega ihaldatud nii riigi kui ka kirikuna. Viimases pole aga paremat alust kui Jumalariigi kodakondsus. Kas seda usutakse ka tänapäeval? Kas möödunud aegu ja võitlusi meenutatakse tänumeeles? Kas leidub kaasaja põlvkonnal samapalju oskust ja tahet püsida kätte võideldud vabaduseteel? Kas mõistetakse vabaduse ja iseseisvuse eest tänu öelda Temale, kes meid on valinud enesele pärisosaks?

On arvatud, et postkommunistliku ühiskonna tüüpiliseks omaduseks on selle unustamine, mis on unustanud. S.t nooremal põlvkonnal ei ole enam aimu pärandist, mille on nende vanemad ning vanavanemad unustanud. Ajaloo keerdkäikude tõttu on praegused vanavanemad ateistliku kasvatuse saanud põlvkond. Seetõttu pole sugugi iseenesest mõistetav, et tänased lapsed ja noored oskaksid oma riigi vabaduse ning iseseisvuse eest Jumalat tänada. Seetõttu julgustan iga Kaarli koguduse liiget ja töötegijat tänumeeles möödunut mäletama. Uskugem Jumalasse, kes meid nii üksikisikute kui ka kogu rahvana kannab. Olgu meile selles osas kinnitavateks Moosese sõnad, millega ta manitseb Iisraeli lapsi sõnakuulelikkusele: ole valvel ja hoia väga oma hinge, et sa ei unustaks neid asju, mida su silmad on näinud, ja et need ei lahkuks su südamest kogu su eluaja, ja kuuluta oma lastele ja lastelastele /5 Ms 4:9/.

Pangem siis oma lootus Jumala peale ning ärge unustage Tema suuri tegusid, mida meie silmad on näinud ja mida kõrvad on kuulnud. Tänagem Jumalat, usu alustajat ja täideviijat, oma riigi ja vabaduse eest. Palvetagem meie rahva ja isamaa eest, et Tema õnnistaks ja juhiks meid oma Vaimuga, et võiksime käia õiguses ja rahus. Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks!

Õnnistatud Iseseisvuspäeva!

Abiõpetaja Kaisa Kirikal