Küünlapäeva peetakse 2. veebruaril tähistamaks 40 päeva möödumist Kristuse sündimisest ja Tema templissetoomist oma ema, Neitsi Maarja poolt. Maarja toimis seda tehes vana seaduse järgi, mille kohaselt pidi sünnitaja võtma 40 päeva pärast lapse sündi oma maimukese ning minema templisse, kus preester pidas talituse ema ja lapse õnnistamiseks. Sealjuures pidi ka ohvreid kaasa tooma. Legendi järgi süttinud Jeesuslapse templisse viimisel seal olevad küünlad iseenesest, mille järgi päev ongi oma nime saanud. Juhtunut näinud raugast preester Siimeon tänas Jumalat, et ta omaenese silmadega Messiat näha saab, kellest saab «valgustus, mis on ilmutuseks paganaile ja kirkust sinu rahvale Iisraelile» (Luuka 2:32).

Küünalde pühitsemise tava levis väga kiiresti ja laialt ning jäigi päeva tunnuseks – korraga pühitseti terve aasta jumalateenistuste jaoks vajaminev küünlavaru.

Küünalt ja valgust peetakse Kristuse sümboliks, meenutamaks meile, et Tema tuli siia maailma inimeste teed valgustama. Jeesus küll suri, kuid Ta ei jäänud surma kätte vangi, Tema ülestõusmine kinnitab, et surm ja surma võim on murtud.

Johannese evangeeliumis on kirjas Jeesuse sõnad: \”Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.\”

Nii tuletabki küünlapäev meile meelde, et ükskõik kui pilkases murerägastikus me ka mingil eluhetkel enda arvatest ei eksleks, paistab meile pimeduses julgustav valgus. Kui üksainus väike tikk suudab süttides lõhkuda pimedusemüüri, kui palju enam suudab siis Jeesuse läbi saadud igavese elu valgus teha heledamaks meie südameid ning juhatada meid kindlal sammul edasi minema! Teda järgides!

Õpetaja Jaak Aus