Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et äidata inimestele oma paastumist. Tõesti, ma ütlen teile, neil on ma palk käes! Aga sina, kui sa oled paastumas, siis võia oma pead ja pese oma nägu, et su paastumine ei oleks näha inimestele, vaid su Isale, kes on varjatud, ja sinu Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle! Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda. (Mt 6:16-21)

Kristlik maailm tunneb aega tuhkapäevast kuni ülestõusmispühadeni paastuajana. Need on nädalad suurteks pühadeks ettevamistumiseks, enese sisse vaatamiseks, oma elu analüüsimiseks ja oma meele parandamiseks, et pisutki puhtamana võtta vastu teadet Kristuse ülestõusmisest! Vanas kirikutraditsioonis kasutati seda aega end ristimise kaudu Jumalale usaldada tahtvate inimeste õpetamiseks, et siis kulminatsioonina nad Ülestõusmisööl ristida.

Tänapäeval mõistetakse paastu paljuski nälgimise või dieedipidamise sünonüümina, eesmärgiks enamasti kõhnumine või lootus mõnd tervisehäda leevendada. See võib teinekord tunduda väga vaevanõudva ja kurnava tegevusena ning sageli kõrvalseisjates kaastunnet äratada. Eriti sel juhul, kui inimene sellele ise tähelepanu tõmbab, igal võimalusel teistele rõhutades, mida ta sööb või söömata jätab…

Pühakirja järgi on paastumisel aga hoopis teistsugune iseloom: paastumine tähendab loobumist millestki, et oma elus „korda luua“, mõelda ja mõtestada oma suhet kaasinimeste ja Jumalaga, asjad nö tähtsuse järjekorda panna. Teatud toitudest või tänapäeval näiteks ka liiga meeldivatest asjadest loobumisega näitab ristiinimene, et ta on valmis millestki loobuma armastuse pärast, et ta tahab seda tehes õige pisutki kogeda Kristusele osaks saanud kannatusi…

Nii ei ole millestki paastumise rõhk mitte meil ja meie vaeval, vaid sellel, missuguse tegevuse ja mõtted me loobutu asemele seame, et kõik see, millest me end teadlikult „ilma jätame“, annaks meile avarama perspektiivi, et me leiaksime määratult rohkem kui see, millest loobume – viiks meid lähemale Kristusele, aitaks mõista Tema ülisuurt kannatust ja armu. Me usume, et Jumal näeb, missuguse meelsusega meie Temale oma pisikesi „ohvreid“ toome ning teab, kas need annid on toodud teistele näitamiseks või siira tahtega meie tõelisest aardest – südamest.

Olgu meile oma elus korrektiive tehes ja millestki Jumala kasuks loobumisel eeskujuks apostel Pauluse sõnad: „Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.“ (2 Kr 9:7)

Diakon Saima Sellak-Martinson