Kätte on jõudnud kaunis sügis, virkadel põllumeestel on saagid salve kogutud, perenaistel talvevarud ilusti hoiule pandud. Kirikus on vägagi elujõulisena säilinud tava, et oktoobrikuu teisel pühapäeval pühitsetakse lõikustänupüha. Nagu nimigi ütleb, tänatakse sellel päeval eriliselt saagi eest, toidu eest, mida Jumal on lubanud meie tarbeks kasvada. Kuigi tänapäeval ei ole paljudel enam otsest seost põllutööde ja oma aiamaaga, siis tava seda püha pidada elab siiani ning altari ette tuuakse puu-ja köögivilju, hoidiseid, leiba
Kuigi lõikustänupüha esialgne tähendus on tänaseks ehk pisut teisenenud, on andide pühakotta toomine säilinud justkui tänu füüsilise väljendusvormina, meeldetuletusena olla tänulik kõige eest, mida Jumal on meie eluteele saatnud. Lõikustänupühal on põhjust arutleda ka selle üle mis ja kui palju on meie eludes meie enda kätes ja meie kontrollida, mis on need teemad, mida meie oma käitumise ja toimimisega mõjutada ei saa.
Need, tänust alguse saanud mõtisklusteemad sobivad hästi sisse juhatama ka peagi algavat hingedeaega. Sel ajal, pimeduse võidutsedes, tuleb koos läheneva ööga meie ligi teadmine iseendagi piiratusest, meie ajalikkusest. Sellel, aasta kõige pimedamal perioodil, mil loodus puhkab, kogub jõudu selleks, et kevadel taas imeliselt tärgata on ka inimestel ehk sobiv hetk süveneda igavikulistesse teemadesse, rohkem aega mõelda esivanematele, nende mälestusele ning nende eest tänulik olla.
Kuid 2. novembril, hingedepäeval, ei mõtle me vaid lahkunutele, mäletades neid fotode, öeldud sõnade ja tegude põhjal, vaid sel päeval jaatame tõsiasja, et olemine oma eri pooltega nähtava ja nähtamatuga on tervik. Hingedepäeval saab sellest teisest, tavamõistusele raskesti hoomatavast elu nähtamatust poolest hetkeks justkui täiesti mõistetav reaalsus.
Ma arvan, et see lähtub suuresti teadmisest ja soovist, et inimese olemasolu siin maailmas ei piirdu ainult otseselt nähtava ja kogetavaga, vaid meie ümber on midagi veel, kas siis peale või üle meile mõistetava. Alati jääb lootus, et ühel hetkel saavad meie kõigi jaoks tõelisuseks Jeesuse sõnad meie edasise eksistentsi kohta: ĢMina olen ülestõusmine ja elu, kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb!ģ Jätkugu meil kõigil jõudu ka tulevale tänutundes vastu minna.
Diakon Saima Sellak-Martinson