Oleme kirikuaastas jõudnud Taevaminemispühani, mis on meie rahvale kunagi nii suur ja oluline olnud, et arvati: sellel päeval ei kasva rohigi Seda päeva nimetati ka ristipäevaks ning sellele omistati eriline vägi, mistõttu toimetati just siis igasugu erinevaid tervist ja õnne toovaid riitusi.
Ehk on selle päeva nii tähtsaks pidamise taga olnud just mõistmine, et alles Kristuse taevasse tagasi minemisega on jõudnud lõpule Tema lunastustöö.
Piiblist võime lugeda, et Kristus võeti küll ära taevasse, kuid see ei tähendanud Tema jüngritele lohutamatut leina, sest nad olid käinud üheskoos pika maa, olid näinud ligidalt Tema imetegusid ning saanud osa Tema õpetustest. Nad uskusid Tema sõnu ja usaldasid Teda jäägitult kõiges. Luuka evangeeliumi lõpusalmides kirjeldatakse väga mõjusalt jüngrite reageeringut Jeesuse taevassevõtmise kohta: Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma ja olid alati pühakojas koos Jumalat tänades.
Jüngrid suutsid kurvana tunduval hetkel rõõmustada, sest Jeesus oli neile selgitanud toimunu tähendust, eelnevatel kuudel aset leidnud sündmuste tegelikku ja kauget mõtet: et Temas oli Jumal ise inimeste juurde tulnud, Temas oli ühendatud Jumal ja inimene, Ta oli nende eest kannatanud, surnud ja üles tõusnud, et kõik see oli vajalik inimeste päästmiseks igavesele elule. Jüngrid teadsid seda ja oskasid selle üle rõõmustada.
Ja sellest tasub ka meil õppust võtta, sest tegemist ei ole pelgalt kaugete ajaloosündmustega, vaid täiesti kehtivana ka tänaste inimeste meie kõigi puhul: Jeesuse taevasseminemine ei ole mingit moodi kurb lahkumine, vaid vastupidi Tema taevasseminekuga on ka meile, tänapäevastele inimestele, avatud tee taevasse, see tähendab, et Temas on kogu inimkond uueks loodud ning Jumala paremale käele ülendatud. Kas pole imeline taibata, et Jumal tahab olla meile nii lähedal, et on ise avanud meile tee Tema armu aujärje ette ning sõltub vaid meist endist, kas me tahame sinna jõuda!
Ma olen veendunud, et inimene, kes on oma elus kogenud Jumala ligiolu, ei karda enam tundmatut ja usaldab Teda, kohtab Teda ka kõikjal, igal sammul, igal hingetõmbel. Meie ülima usalduse eesmärk peakski olema, et saaksime apostli kombel ütelda: Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.
Diakon Saima Sellak-Martinson