Kultuuri üks oluline osa on pühade tähistamine. Suhtumine pühasse ja pühitsemisse iseloomustab rahva või inimkoosluse vaimset taset. Pühad olid aknaks teise ilma, nii minevikku kui tulevikku. Loomislugu kirjeldab inimeksistentsi rütmipärasust: tee palgehigis tööd aga iga seitsmes päev pühitse Loojale.

Jõulupüha sõnum on lihtne: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kelledest temal on hea meel!“ Luuka evangeeliumis kirjutatakse, et nii kiitsid Jumalat inglid ja taeva sõjaväe hulk. Sest Sõna sai Lihaks ja elas meie seas. Jumal on Jeesuses Kristuses tulnud maailma. Tema tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu. Kuid kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks.

Jõulusõnum ei tarvitse olla kõigile ühesuguse selgusega mõistetav. Maailmas on miljon segavat põhjust, miks „pühadust“ ei lasta ligi. Üheks takistuseks on inimese enda hoiak. Kardetakse Jumalast lähtuvat valgust oma südamesse paista lasta. Hoiame kiivalt enda teada möödalaskmised ja eksimused. Kristlastena peame ometi tõdema, et Jumal näeb meid läbi, Tema tunneb meie mõtteid ja salasoove. Ta teab meie tugevaid külgi ja nõrkuse põhjuseid. Ta ei ole tulnud meile lihtsalt külla, perekonnale „jõuluvanaks“, vaid meid kurjuse meelevalla alt päästma. Vabanenud hing saab ise rahu ja on võimeline rahu ka teistega jagama, rahuosaduses elama.

Uue aasta teele saates julgustab meid Kristus: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.“ Laskem siis Kristusel endid juhtida. Jõulusõimest lähtuv valgus paistku pimedusse, et näeksime elurada, mis meile on õndsuseks seatud.

Õnnistatud jõulupühi ja algavat Issanda aastat 2012 soovides

Piiskop Einar Soone