Käesoleval aastal möödub 20 aastat päevast, mil õnnistati Tallinna Toomkirikus kasutusse Kiriku Laulu- ja Palveraamat. Selleks, et pöörata enam tähelepanu kirikulaulule ja palveelule, et innustada seda raamatut igapäevaselt tihedamalt kasutama, on 2011. aasta meie kirikus kuulutatud Laulu- ja Palveraamatu aastaks. On ju sellest raamatust leida sobivaid laule laulmiseks nii kirikuaasta rütmi arvestades kui inimese elus ettetulevateks sündmusteks – toetamaks meid nii rõõmu- kui mureaegadel.

Ka peagi saabuva pühadeperioodi kohta leiame lauluraamatust hulga laule, mis aitavad meid eesolevatele sündmustele häälestuda, mõista sügavamalt nende tähendust. Tuletavad ju varsti kättejõudvad pühad meile sümboolselt, justkui kiirkorras meelde erinevate, mõnikord ka vastakate meeleolude vaheldumist inimeste eludes. Alustades Palmipuudepüha joovastunud rõõmuhõisetest tervitamaks Jeesuse kuningana sissesõitu Jeruusalemma, olles kuulnud tema paljudest imetegudest, lootes kindlalt temalt abile rahva vabastamiseks. Kuid lootused purunevad kui Jeesus hoopis vangistatakse, veel enam – samad inimesed, kes olid teda rõõmuhõisetega tervitanud, nõudsid nüüd tema ristilöömist. Võib vaid ette kujutada, kui suur võis olla tema lähedaste ja pooldajate pettumus kui Jeesus risti löödi ja ta suri, suri samamoodi kui kõik inimesed… miks ometi ei vaevunud Tema, kes on ometi kõigeks suuteline, tegema järjekordset imet ja ristilt alla ei astunud?!

Öeldakse, et muutuvad ajad, muutuvad võimalused, kuid inimloomus on läbi ajaloo ühesugune. Niisamuti nagu Jeesuse jüngrid toona, võime ka meie tunda mõnikord hingepõhjani pettumust, lootusetust, millest ühtki valguskiirt näha ei ole, tunda end üksiku, mahajäetuna, võime teinekord arvata, et mitte kunagi enam ei suuda me täiel rinnal rõõmustada või õnnelik olla… Ometi ei pea see nii jääma: nii nagu oma kaasaegseid, julgustavad ka meid täna apostel Pauluse sõnad: „Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au…“

Nii saabub rõõmuaeg koos ülestõusmispühadega, mil võime üheskoos meie lauluraamatust laulda:
Halleluuja, haud on tühi! Ära leina asjata,
vaid sa silmad kuivaks pühi
rääkimata rõõmuga,
sest et tõusnud on su Looja.
Jeesus elab, halleluuja!

Mõeldes kõigile neile eelnenud kurbadele sündmustele, inimeste meeleolu muutusele väga lühikese aja jooksul, on see kristlik rõõm, mille äratundmine saabub ülestõusmispühade hommikul, kordades suurem ja tähendusrikkam lihtsast ja inimlikust, igapäevastest katsumustest ja nende võitmisest. Jeesus elab! – see teadmine kannab meid koos Temaga, Ülestõusnuga, läbi raskuste, läbi surma igavesse ellu!

Diakon Saima Sellak-Martinson