Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. (Lk 2:10b-11)

Need ingli sõnad on kirjas jõuluevangeeliumis ning täpselt sedasama rõõmusõnumit on talve kõige pimedamal ajal kuulnud ka meie esivanemad juba palju põlvkondi tagasi. Nende jaoks oli see loomulik ja oluline osa jõuludest, selle kuulamiseks sõideti kas lumisesse jõulukirikusse või loeti see pereisa poolt kodus pika laua taga ette.

Tänapäeval peavad jõulude algset sisu enda jaoks oluliseks ehk kolmandik maakera inimkonnast. Ometi ootavad ka paljud need, kes Jeesuse sündimist ei tähtsusta, sellest ajast midagi müstilist. Soovitakse üksteisele jõulurahu, igatsetakse olla vaikselt koos oma armsate lähedastega, püütakse märgata abivajajaid, hoogustuvad ka kõikvõimalikud heategevuskampaaniad.

Üks põhjus, miks me sellel ajal aastast pisut vastuvõtlikumad oleme, peitub ehk ka selles, et rahulikul jõuluajal mõtleme rohkem isiklikke mõtteid ja vaatame oma sisse. Oleme mõtetes oma esivanematega, nii nendega, kes meie kõrval kui ka nendega, kes juba igavikku lahkunud. Mõtleme ka sellele, kust me tuleme ja kus on meie juured, milline on meie taust… Ja nii kanname edasi esivanemate väärtusi ning mälestused seovad meid inimestega, kes on enne meid elanud – saame end mõelda oma esivanemate kõrvale kuulama sama lugu Õnnistegija sündimisest, mida nemad omal ajal.

Jõuludega tähistame Jumala Poja sündi. Tema õpetas ja elas armastust, aitas kõiki, oli õiglane. Kuid kõige tähtsam: Ta sündis siia ilma Jumala suure kingitusena inimestele võites ära surma, et kõik, kes Temasse usuvad, võivad Jumala armust samuti igavesti elada. See sõnum teeb jõulud maailma kristlastele armastuse ja rõõmupühadeks.

Kogu seda mõõtmatut armastust ja valgust soovin teiegi südametesse ja mitte ainult jõuluajaks, vaid igaks elupäevaks!

Diakon Saima Sellak-Martinson