Teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt. Need apostel Pauluse sõnad on pärit tema kirjast Efesose kogudusele ehk „pühadele, kes on Efesoses, ja usklikele Jeesuses Kristuses“.
Ehkki nii on kirjutatud väga palju aastaid tagasi, on meie kaasajalgi põhjust mõtiskleda selle üle, mida või keda me usume? Olen kuulnud eneseiroonilist ütlust, et eestlane usub seda, mida teised… Ja teised usuvadki: ajalehesabas ilmuvate horoskoopide paikapidavusse, selgeltnägijate imevõimetesse, meie elukäiku juhtivasse saatusesse ning paljusse muusse.
Jah, me näeme maailma erinevalt, meil on vabadus uskuda sellesse, mida või keda me endi jaoks oluliseks peame, kuid küsigem endalt, mis on selle laiem mõte või kas meile on üldse tähtis, mida toovad meie tõekspidamised endaga kaasa pikemas perspektiivis? Oleme eneste üle uhked: inimeste mõistus on teinud suuri edusamme, teaduse ja tehnoloogia vallas oleme arenenud peadpööritava kiirusega, kuid oma tunnetes, kannatustes ja valudes oleme ikka samasugused kui aastatuhanded tagasi. Ikka igatseme hinge rahu, südamesse armastust ja endi kõrvale armsaid lähedasi. Oleme sarnased neile, kellele apostel Paulus meelde tuletas, et vaid Jumala armu läbi, Temasse uskudes on meil võimalik pääseda, vaid Jeesuse Kristuse kaudu on meile igavese rahu lootus antud.

Anna Haava on kirjutanud:
Sina, surma Äravõitja,
Igavene Armastus,
Sina, kõige elu Loitja,
Kõige Õndsus, Õnnistus!
Sinu hiilges inimesed
Rändame siin, taevalised –
Hoia meid ja õnnista
Elus, viimselt surmas ka!

Püüdkem siis meid ümbritseva maailma mitmekesisuses ära tunda see tõeline ja sügav rahu allikas, mis ei leevenda meie janu mitte ühekordselt, vaid kosutab meie hinge igavesti.

Diakon Saima Sellak-Martinson