Jaanikuu tähtpäevadest on kirikukalendrisse märgitud Eesti lipu päev (4. juunil), Leinapäev (14. juunil), Võidupüha (23. juunil) ja apostlite Peetruse ja Pauluse päev ehk peeterpaulipäev (29. juunil). Kõige enam on siiski rahvatraditsioonis koha leidnud ja tähistamisväärseks peetud Ristija Johannese sündimise püha ehk jaanipäeva (24.juunil). Kui kristliku tava kohaselt tähistatakse apostlite, märtrite, usutunnistajate ja pühakute mälestuspäevadena nende surmapäevi, siis Ristija Johannese sünnipäev on ainuke erand, mida kirik on Jeesuse ja Maarja sünnipäevade kõrval pühitsenud.

Johannese sündimise lugu ja tema elukäik on Luuka evangeeliumis kirjeldatud erilise põhjalikkusega. Ühelegi teisele isikule Jeesus Kristuse kõrval ei ole pühakirjas osutatud sellist tähelepanu. Juba tema sünni ettekuulutus osutab millelegi väga erilisele preester Sakariase ja tema naise Eliisabeti elus. Nad olid kõrges vanuses, elanud vagalt ja jumalakartlikult kuid neil ei olnud last. Siis aga ilmub Sakariasele ingel Gabriel, kes teatab, et Eliisabet toob ilmale poja ja talle tuleb panna nimeks Johannes. Prohvet ehmus ja jäi samast hetkest keeletuks ega saanud ennem rääkida, kuni ajani, mil Johannest esitleti traditsiooni kohaselt pärast sündi templis. Seal kõneles ta Püha Vaimu abil milline saab olema lapse saatus, et teda hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks ja tema juhib rahvast rahuteele. Johannese kõrbeeraku elu oli karm ja askeetlik, tema riietuseks oli kaamelinahk ning toiduks rohutirtsud ja metsmesi. Johannese sõnum oli: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!“ Ta oli Kristuse eelkäija, kutsudes rahvast meeleparandusele: „Valmistage Issanda teed, õgvendage tema teerajad!“ Johannes toimetas meeleparanduse ristimist (ristis ka Jordani jões Jeesuse), teda tunnistati suurimaks naisest sündinute seas, aga ta kinnitas ise, et pärast teda tuleb mees (Messias), kelle jalatsi paela ta ei ole vääriline lahti päästma.

Johannes pandi vangi, seepärast, et ta julges kritiseerida valitseja Heroodese teguviisi, tema intiimset suhtlemist oma venna salakavala naisega. Viimaks nõudis too, et Johannes tuleb hukata. Tema pea toodigi vaagnale asetatuna pidulistele hoiatuseks ja meeldetuletuseks, et ülemate kombelõtvust ei tohi arvustada.

Jaanipäeva tähistajatel on kasulik seda karmi kõrbeerakut meenutada teadmisega, et ausaid ütlemisi on valus kuulata aga nende rääkijad püsivad ikka väärikal kohal rahva mälus.

Piiskop Einar Soone