Kiriku õpetus, kristlikud sümbolid ja arusaamad on tänapäevases maailmas kaotanud oma koha ja positsiooni – selliseid tähelepanekuid kuulsin hiljuti ühel ettekandel. Näiteks toodi filmimaailma, kus pakutakse rohkelt müstikat ja fantaasiat. Peale tehnilist ja infotehnoloogilist arengut ja võimaluste avardumist on muutunud ka sisuline pool. Kui veel varasematel aegadel oli tõhusaks kaitseks vampiiride ja erinevate kurjade jõudude vastu pühitsetud vesi, viirukisuits ja krutsifiks, siis tänases fantaasiamaailmas on need sümbolid jõuetud ja pigem naeruvääristatud kui kaitset, lootust ja jõudu andvad.

Ilmselt tuleb selle ettekandjaga nõustuda, sest on ju inimene tänasel päeval rohkem lootmas iseendale ja oma oskustele, tehnilistele saavutustele, meditsiini arengule jne. Selle kõige kõrval tundubki ajast ja arust kirikus käimine, laste ristimine, armulaual osalemine, rääkimata sellest, et häguseks on muutunud kogu arusaam Jumalast ja tema armastusest inimeste vastu. See aga ei tähenda, et inimestel ei oleks vaja religiooni, usku.

Tänapäeva inimene igatseb kohe saada mingit kogemust, lihtsaid ja selgeid vastuseid, mis aitaksid lahendada hetkeprobleeme, teeksid terveks, annaksid rahu nii südamesse kui meelde, et siis sellest hetkest välja tulla ja edasi minna.

Jumala tegevus, Tema armastus ei ole aga suunatud ühte päeva või isegi perioodi inimese elus, vaid kogu eluks ja veel enamaks. Nii näiteks ei ole ristimine vaid üks ilus hetk või päev meie elus – ristimisega kaasa antav arm kannab inimlast läbi elu siin ajalikus maailmas ja kannab kord ka igavikku.

Kuigi tänapäevane maailm pakub lihtsaid lahendusi ja selgitusi, on need ometi kaduvad ja mööduvad, need on hetkelised. Jumal on aga oma poja Jeesuse Kristuse, tema kannatuste, surma ja ülestõusmise läbi andnud meile midagi enamat, mida ei saa mõõta ja hinnata. Sellesse saab vaid uskuda ja kogeda läbi erinevate armuvahendite ristimisel, armulaual, palves, pühakirja uurides jne. Seda tehes mõistab inimene Jumala armastust, mis ei ole suunatud ainult ühte hetke, vaid ka igavikku – see armastus kannab meid igal päeval kuni maailma ajastu lõpuni.

Olgu siis tuhkapäevaga algav Kristuse kannatusaeg meile ajaks, kus võiksime rohkem süveneda ja mõtelda selle üle, mida tähendavad Jeesuse sõnad Johannese evangeeliumis: Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jh 3:16

Õpetaja Jaak Aus