Kohe kohe saab aasta, kui viirus COVID-19 meie elu pea peale keeras.
Ma ei hakka tegema süvaanalüüsi sellest, mis sellel ajal on juhtunud ja kuidas meie elu on jäädavalt muutunud. Pigem käsitlen paari teemat vaimuliku vaatest.
Esmalt möödunud aastast. Loomulikult on möödunud aasta märksõna ikka seesama viirus. See mõjutas meie jumalateenistuslikku elu, ametitalitusi, lastetööd, kooride võimalust harjutada ja teenistusel kaasa teenida, piiblitunde, loenguid, eakate kogunemisi jne. Ülestõusmispühad jäid kirikus pidamata ja jõulud peeti piiratud tingimustes.
Kevadel pelgasin, et piirangud ja inimeste kartus koos olla mõjutab koguduse elu rohkem. Aasta statistika näitab, et muretsemiseks on põhjust. Ilmselt ulatub mõju alanud aastasse ja mõjutab käesoleva aasta näitajaid.
Siinkohal väike võrdlev statistika 2019. ja 2020. aasta kohta:
Ristimisi 153 ja 127, nendest lapsi 73 ja 35.
Konfirmeerimisi 121 ja 133.
Laulatusi 29 ja 19
Matuseid 122 ja 117.
Armulaual käis vähem üle 3000 inimese. Vähenes kiriku külastuste number ja see tõi kaasa ka kirikus tehtud annetuste vähenemise suuruses 20 tuhat eurot.
Murelikuks teeb mind aga alanud aasta. Ma ei muretse mitte numbrite pärast, mis sel aastal võivad väheneda, vaid pigem inimeste võõrandumisest inimese vaimule ja hingele olulistest asjadest. Mitte ainult isiklikest vajadustest. Ka osadusest ja vastutusest, mida kanname armastusest eestpalveid vajavate kaasinimeste vastu.
Üks ametivend tõi hea näite, et kirikus käimine on sama nagu trenni tegemisega. Jäävad mõned korrad vahele ja juba ei mäletagi, miks sa üldse trennis käisid, sest teha on ju palju muudki toredat.
Praegu käib kirikus umbes 50% vähem inimesi kui tavaliselt sel ajal. Saaksin inimeste murest nakatuda täiesti aru, kui inimesed istuks kodus ja vaataks teenistusi ülekannetes. Ometi ei näita seda ülekannete vaatajate numbrid. Ka kodus olemisest ei saa rääkida, sest kaubanduskeskuste parklad on autodest tulvil ja mets ning muud kaunid kohad on samuti rahvaga tihedalt täidetud. Võib öelda, et kirik on suletud ruum ja siin on nakkuse leviku oht suurem. Samas kui Kaarli kirikusse on märgitud 230 kohta, kus vahemaa kaaslastega on piisav ja ka armulauale tullakse hajutatult, siis olen päris kindel, et nakkuse levik kirikus ei ole suurem kui kaupluses, kelgumäel, uisuplatsil või mujal looduses.
Loomulikult ei taha ma kedagi sundida kirikus käima ja on igati loomulik kui inimesed on alalhoidlikud. Pigem tõstatasin selle teema, et korraks meist igaüks mõtleks, et kuidas see aastane aeg selles olukorras on mõjutanud minu suhet Jumalaga. Kas on muutusi? Kuidas leian võimalusi palvetada nende eest, kes seda vajavad? Kas tunnen puudust armulauast? Kuidas on minu osadus kaaskristlastega?
Kui need ja ehk mõni teinegi küsimus on saanud vastuse ja süda ning hing on rahulikud, siis on kõik hästi. Kui aga tunned, et ehk on midagi puudu sinu vaimulikus elus, tule julgesti teenistusele ja saa osa nendest headest andidest, mida Jumal meile pakub, et püsiksime Temas ja Tema meis.
Koguduse õpetaja Jaak Aus